netekas ja elu

Üldjoontes võib kindlasti öelda, et hästi, kuid ikka ja alati saab ju paremini minna, eks. Hetkel on minu jaoks igapäevane teema ennast taas vormi viia. Või noh, esimest korda elus vast siis. Enamus teavad, et terve oma elu olen olnud peenikeste inimeste hulgas, kuid viimase poolteise aasta jooksul on toimunud silmnähtavad muutused. Võib olla on lihtsalt täitunud mu igivana soov saada endale täidlasem keha. Oh, well :D Minu enda jaoks on alati olnud nö ideaalse kehaga naised, kes on veidi täidlasemad ja kurvikamad. See teeb minu meelest naise naiselikuks ning seksikaks. See selleks. Mida ma ei osanud oodata, oli koht, kuhu hakkas seda pekikihti kõige rohkem kuhjuma - kõhu peale. Hetkel on seda veidi liiga palju ning on aeg ennast rohkem liigutama hakata. Eks ma olen olnud siin maal liiga hea elu peal ka :D. Ja muidugi liiga laisk ka. Tuleb end lihtsalt kokku võtta ja pepsi liigutama hakata ning õhtustele näksimistele head aega öelda. Just pull yourself together, girl! Aga mis...

... või siiski ei kao? Ma olen siin endamisi vahel mõelnud, et mis on aeg ? Tihtipeale ikka imestatakse, et no kuhu see aeg küll läheb... aastad mööduvad ja tuuled pöörduvad ning inimesed vananevad. Aga teate, ausalt öeldes, ega aega ei eksisteeri, see on lihtsalt tekkinud, et määratleda mingeid perioode/vahemikke. Tegelikult me lihtsalt kulgeme ühes suunas kuniks me siit lihtsalt lahkume. Reaalselt pole olemas ei päevi, kuid, aastaid, minuteid jne. See on justkui tekkinud rütm, et saaksime oma asjad tehtud. Kohati on see nagu üks suur puur, mille sees justkui kinni oleme ja milles elus püsimiseks peame ajarütmi järgima. Ainus hetk, mis reaalselt on, on olevik . Ja olevik, olevik, olevik. Minevik on lihtsalt see, mida meenutame olevikust. Ja tulevik.. see on lihtsalt ennetlus või kujutlus sellest mida tegelikult ei eksisteeri, seda lihtsalt pole olemas. Siit ka üks parimad elu motosi - ela hetkes ja naudi seda :). Aga kui poleks nö aega, mis siis juhtuks? Kuidas ma tean, millal b...

Imelised  ❤

Kell on 1:15, Miles Davis vaikselt mängib taustaks ning Seebu nohiseb köögis oma kiisuunekest. Kuna K on tööl, siis ma ei taha üksi nii vara magama minna. Tavaliselt on nii mönna koos voodisse kobida ja kaisus tuttu jääda, aga üksi ... meh, on igav. Minu üksinda olek võrdub enamjaolt sellega, et mu aju hakkab miljoneid mõtteid mõtlema ja oh jommajoo kus ta välja võib jõuda. Ta võib olla täitsa positiivne, kuid suudab langeda ka täiesti sügavasse negatiivsuse kaevu. Sealt käivad läbi igasugused utoopilised olukorrad, äriideed, tulevikuplaanid, juhtumid maailmas, õnnetused maailmas, lihtsalt ka mingid unistused, mis kunagi võiksid täide minna või siis lihtsalt kellegi teise tähelepanelikud elust, mida ma omakorda ise hakkan peas läbi genereerima.. Ühesõnaga kõik, mis on kuskilt mu silme eest, või kõrvust läbi käinud ning mulle ajju kummitama jäänud. Viimasel ajal on kuidagi läbi kõlanud mugavustsooni teema. Ja kui ma olen suutnud selle ära unustada, tuleb ikka kuskilt ringiga tagasi....

Ühel üsnagi hämaral ja vihmasel sügishommikul otsustas Kennert, et peaks ikkagi selle paganama magamistoa tapeedi välja vahetama (mitte midagi halba, ta on lihtsalt oma aja ära elanud) . Vahelduva eduga on see idee meil mõtteis mõlkunud ja nüüd oli ilmselt aeg see kätte võtta ja ära teha. Mu meistrimehed. Enne oli seal kulunud õrnroosa tapeet ja toas oli kogu aeg tohutult valge . Me oleme ise mõlemad üsnagi öö ja pimeda inimesed, seega tahtsime kindlasti, et tapeet oleks tume . Ülejäänud seinad tahtsime lihtsalt üle värvida; erinevad variandid käisid küll läbi, aga otsustasime, et teeme tumehalli . Nüüd sel hetkel tundub kõik nii sünge ja masendav eks ( mul oli ka paanika korra ), aga detailidega saab alati kõik väga mõnusamaks ja säravamaks muuta. Tundub, et Seebule meeldib ka uus tuba rohkem - nina ikka toa poole. :D Seintele on plaanis veel paar riiulit teha - saab pisikesed kaktused ja küünlaid jms huvitavat sinna panna. Ja tulukesed tulevad ka kindlasti kuhugi ;...

1. aprillil kolisime musuga kokku ja läksime Kõljala põldude vahele elama ning vot siin me oleme siis 5 kuud vaikselt veerenud. Elu siin on väga-väga rahulik, isegi justkui nagu seisaks. Midagi eriskummalist me siin ei korralda - koristame, peseme pesu, teeme koos süüa ja joome hommikuti kohvekest ja niisama kudrutame, tantsime, kallistame-musutame, mängime Sebsuga ning lihtsalt lollitame. Kõik on ilus, lihtne ja oleme üksteisega äärmiselt õnnelikud.  ♥ Ja kui mõnus on siin jalutada, lilled-lilled-lilled ja oee, millised päikeseloojangud.. siiani mu elu kõige ilusaimad õhtud ♥ Aa, ja soetasime endale meie esimese isikliku auto ka. Meie fast&sweet bemmu.  ♥ Olge mõnglid  ♥

Harva on hetki, mis kohe eriti sügavale hinge poevad, kuid järgnev, millest ma räägin, on midagi, mis ronib südamesse ja mingi hetk lausa purustab selle. 13 reasons why - räägib koolitüdrukust, kes otsustas oma elu lõpetada ning ta põhjendab oma tegu 13 kassetil, mis saadetakse inimestele, kes selle kõigega seotud on. Kui seriaal välja tuli, siis see ei äratanud minus suurt tähelepanu, kuid kuna netflix nii tungivalt soovitas mul seda vaadata, siis panin käima. Aitäh, netflix, selle eest, sest järgnev, mis mind ees ootas, raputas tugevalt minu maailma. Peategelane Hannah on siiras, ilus, armas ja südamlik neiu ning tekib küsimus, miks peaks selline imeline inimene oma eluga niimoodi tegema.? Kõik tundub justkui korras olevat, kuid tegelikult on ta seest täiesti katki. Vaadates seriaali tekib sinus põhiliselt kaks vaatepunkti, ja see kõik tõmbab sind nii seriaali sisse ja tahaksid nii väga kõike parandada, aidata  ja lausa appi karjuda, kuid kõik mis sa teha saad, on ...