Aga kuidas mul läheb?

Üldjoontes võib kindlasti öelda, et hästi, kuid ikka ja alati saab ju paremini minna, eks.

Hetkel on minu jaoks igapäevane teema ennast taas vormi viia. Või noh, esimest korda elus vast siis. Enamus teavad, et terve oma elu olen olnud peenikeste inimeste hulgas, kuid viimase poolteise aasta jooksul on toimunud silmnähtavad muutused. Võib olla on lihtsalt täitunud mu igivana soov saada endale täidlasem keha. Oh, well :D Minu enda jaoks on alati olnud nö ideaalse kehaga naised, kes on veidi täidlasemad ja kurvikamad. See teeb minu meelest naise naiselikuks ning seksikaks. See selleks. Mida ma ei osanud oodata, oli koht, kuhu hakkas seda pekikihti kõige rohkem kuhjuma - kõhu peale. Hetkel on seda veidi liiga palju ning on aeg ennast rohkem liigutama hakata. Eks ma olen olnud siin maal liiga hea elu peal ka :D. Ja muidugi liiga laisk ka. Tuleb end lihtsalt kokku võtta ja pepsi liigutama hakata ning õhtustele näksimistele head aega öelda. Just pull yourself together, girl!

Aga mis veel?

Me oleme Kennuga kohe-kohe aasta aega koos elanud + aasta aega maal elanud. Celebration! Elu maal on olnud koos tõusude ja mõõnadega (mõõnaga). Ainus asi, mis ilmselgelt kettasse mingitel hetketel käib on see, et peab planeerima oma linnaskäike ja no üldse see, et mingis mõttes olen linnamelust kaugel. Eluaegse linnapliksina olen harjunud, et kõik on käe-jala juures, aga no see-eest on maalelamise juures omad võlud. Hommikukohvi juues on lai vaade põllu peale; uksest välja astudes oled kohe looduses, õhkkond on alati väga rahulik; väga selged tähistaevad; üldse kõik loodusega seonduv - aastaegade vahetused, erinevused, ilmamuutused on selgelt näha. Linnas majade vahel seda nii suurepäraselt märgata ei ole ja muidugi... värske õhk! 

Meie kooselu on olnud harmooniline ja hea, eks ikka tuleb ette möödarääkimisi, halbu tujusid jms, aga nendeta eip saa, oleme ikkagi inimesed. Feelings, you know... Ma olen mõelnud, et kuidas kõige paremini meie suhet kirjeldada. 2 esimest sõna, mis alati pähe kargavad on üksteise mõistmine (juba otsa vaatamisel) ja usaldamine. Kindlasti veel see, et kõik kulgeb loomulikult ja meie connection on nii naturaalne - mina tunnen, et me oleme lihtsalt loodud üksteisele. 

Vot sellised lood.

Hetkel on munadepüha aeg. Tõin meile kevade tervituseks tuppa õunaoksi, mille nupud vaikselt lahti lähevad. Mõned tibud panin ka sinna kiikuma. Pajukiisud jätsin õuet kaunistama, kuna meil mõlemal allergia nende vastu (jep, me oleme mõlemad üsna kõrgete ja paljude allergiatega). Homse päeva veedan sõprade ning pere seltsis nagu ikka pühadele kohane. Niiet armsad lugejad, mune kõksima ja lähedasi kallistama!