netekas ja elu

Üsna pisikesest plikatirtsust saati olin ma üpris peenike kuju. Kuna keha alles arenes ja kasvas, siis ei vaadatud, et mul oleksid mingid probleemid söömisega vaid pigem vaadati nii (kui keegi üldse tähele pani) et vahel on möned tirtsud lahjemad kui teised, küll nendel tuleb see juurdevõtmis aeg. Kuid mida aega edasi, siis ei tahtnud minu keha midagi juurde võtta- ainult pikkust viskas juurde. Kuid siis jõudis kätte kooliaeg.. Seal küsiti tihti, et kas ma ei söö; kas mul ei anta süüa; miks ma ei söö, ma lähen ju kohe katki.. See oli valus ja ajas seestpoolt nutma, kuna ma teadsin, et ma söön normaalselt ja et mulle meeldib süüa. Väikse lapsena olin ma kohe eriti haavatav selliste kommentaaride peale. Mulle väga maitsesid kodused toidud ja meie menüü oli alati erinev, et keha vajalikud toitained ja vitamiind ikka kätte saaks. Rämpstoitu sõime üsna vähe. kuid samas ainult juurvilju ja rasvavabu toiduaineid me ka ei tarbinud. Kõik oli tasakaalus nii nagu peab. Asi läks veel hullemaks

Another Earth (2011)  Ma olen suur sci-fi filmide fänn ning see film haaras mu pilgu kohe, kui tv' kavast sissejuhatust lugesin. Ühel päeval avastatakse, et päikesesüsteemis asub täpselt samasugune planeet nagu Maa. Sellel samal õhtul juhtub üks traagiline õnnetus, kus autoroolis olnud tüdruk jääb seda suurt ime vaatama, kuid samal ajal sõidab teisele autole sisse, mille sees on ema-isa ning nende väike laps.. Sealt saab alguse suur emotsioonide ning tunnete rada, veel enam teades, et seal teisel planeedil võib elada sinu teisik.. The Longest Ride (2015) Vahel mullle meeldib ka full-power armastusfilme vaadata ja mis poleks etem, kui Nicholas Sparksi novelli järgi tehtud filmike. Peategelasteks on kunstitudeng Sophia ning bull rider Luke, kes tutvuvad viimase ühel võistlusel. Pärast nende esimest kohtingut päästavad nad ühe vana mehe avariipaigast, kes palub neil päästa ka autosse maha jäänud korvikese. Sophia jääb haiglas ootama, kuni vana mees on üle vaadatud, e

Sooviksin jagada midagi, mis muutis minu elu ja on teinud minust selle inimese, kes ma praegu olen. Algas see 2,5 aastat ning natuke juba kuu peale tagasi... Ma olin värskelt lõpetanud Tallinnas Grimmikooli, kuid tundsin, et see ei ole ikkagi see ning kodusaarele igatsesin ka tagasi. Uurisin maad, mis võimalused edasi õppimiseks on, ning leidsin enda jaoks kaks eriala - TTÜ Kuressaare Kolledžis turismikorraldus ning Kuressaare Ametikoolis multimeedia kujundaja. Mõlemasse sain ka sisse, kuid süda põksus ametikooli poole ning sinna ma ka 1.septembril sammusin. Ja see oli hetk, mida ma pean oma elu üheks parimaks otsuseks.  - Miks? * Kõik inimesed olid nii positiivsed ja toredad ning hoolivad. Neid huvitas, mida ma mõtlen ning kes ma olen. Ja mis peamine - nad võtsid mind sellisena nagu ma olen. - Vahemärkusena sooviksin lisada seda, et keskkoolis käies ei tundnud ma sellist tunnet peaaegu et mitte kunagi.- * Ametikool mõjus mulle kui teraapia -  aitas le