Öömull: mugavustsoon
Kell on 1:15, Miles Davis vaikselt mängib taustaks ning Seebu nohiseb köögis oma kiisuunekest. Kuna K on tööl, siis ma ei taha üksi nii vara magama minna. Tavaliselt on nii mönna koos voodisse kobida ja kaisus tuttu jääda, aga üksi ... meh, on igav.
Minu üksinda olek võrdub enamjaolt sellega, et mu aju hakkab miljoneid mõtteid mõtlema ja oh jommajoo kus ta välja võib jõuda. Ta võib olla täitsa positiivne, kuid suudab langeda ka täiesti sügavasse negatiivsuse kaevu. Sealt käivad läbi igasugused utoopilised olukorrad, äriideed, tulevikuplaanid, juhtumid maailmas, õnnetused maailmas, lihtsalt ka mingid unistused, mis kunagi võiksid täide minna või siis lihtsalt kellegi teise tähelepanelikud elust, mida ma omakorda ise hakkan peas läbi genereerima.. Ühesõnaga kõik, mis on kuskilt mu silme eest, või kõrvust läbi käinud ning mulle ajju kummitama jäänud.
Viimasel ajal on kuidagi läbi kõlanud mugavustsooni teema. Ja kui ma olen suutnud selle ära unustada, tuleb ikka kuskilt ringiga tagasi.
Tahaks alustada sellest, et mulle tõesti väga-väga meeldib Saaremaal elada ja ma tõesti ei kujuta eriti ette, kui ma peaks kuskil teises kohas oma elupäevi veetma. Siia ei lähe minu jaoks arvesse see, kui ma kuhugi kaugemale ja pikemaks ajaks reisima lähen (isegi paar kuud kuni aasta), see on hoopis midagi muud. Mida ma mõtlen on see, et mõned inimesed ütlevad, et ma võiks (isegi tundub nende jutust, et ma lausa PEAKS) kuskil Tallinnas või mujal elama, sest ma kõngen siin saare peal ära ja et ma võiks oma mugavustsoonist välja saada. Teate, see lause juba ise ajab mind päris närvi, elama.. mujal.. mugavustsoonist..väljas? midaa?
MUGAVUSTSOON - a mis see on üldse? Peale mugavuse on veel õppimise- ning paanikatsoon. Ja kuskil on veel igavustsoon, mida võib mugavusetsooniga segamini ajada. Ma ei hakka neid kõiki siin lahti harutama, kes soovib teada, siis google on alati meheks.
Kuid mugavustsoon... millegipärast ta justkui on levinud pigem negatiivse sõnana, et inimesed on oma mugavustsooni kinni jäänud ja ei riski ja ei tee midagi ägedat. No ma ei tea, siinkohal aitas mu sõbranna paar kuud tagasi selle teistpidi pöörata - mugavustsoon ongi just see koht, kus on hea, mugav ning rahulik olla ja pole mingit mõttetut stressi. Pigem ma teengi elus just nii, et ma saaksin kogu aeg selles mõnusas soojas ja pehmes mugavustsoonis püsida. Miks ma peaks ennast kuhugi külma vette viskama, mis on täis jäätükke ja võivad mu nahka kriipida? Ei, aitäh. Kui ma tunnen, et see mugavustsoon hakkab haihtuma, siis ma pigem võtan ju ikkagi siis midagi ette ja ajan selle asja korda, et ikka mõnus ja rahulik olla oleks. Siit tuleb natuke mängu õppimisetsoon, mo poolest võib seda aeg-ajalt vajaduselt tšekkamas käia, kuid seda vaikselt ning rahulikult - nii et oleks hea.
Justkui arvatakse, et inimesed on õnnetud oma mugavustsoonis - mina arvan, et ei ole. Näiteks, kui inimene tunneb, et on kurb ja ei jaksa ja ei taha seda elu, mis teda hetkel ümbritseb ning vajab selle asemel hoopis midagi uut ning särtsakat ja ägedat, siis vot vajadus püüelda heaolu poole on minu jaoks mugavustsooni definitsioon. Too must kurbuse auk on hoopis see mugavustsoonist väljas olev piirkond, sest inimene ei tunne seal end hästi.
Inimesed on erinevad. Mõni ehk tunneb end elulõpuni õnnelikuna siis, kui saab oma pehmel diivanil vaadata oma lemmiksaateid ja käe ulatuses on alati olemas maitsvad snäkid. Mõni teisalt soovib olla pidevas liikumises, teha hulljulgeid ettevõtmisi ja ringi rännata. Mõni soovib teha karjääri. Mõni soovib luua ja kasvatada peret.
Mina soovin elada oma saarenupukese peal, sest ma tunnen ennast siin turvaliselt, mul on pere lähedal, mul on siin mugav ja hea. Mu süda ning hing on positiivses tasakaalus. Kui mul hakkab ebamugav, siis ma muudan seda, et end taas ikkagi hästi tunda. Võib olla juhtub, et paari aasta pärast ma liigun kuhugi teise kohta.. aga seda seepärast, et ma ei tundnud ennast enam siin hästi - never know - aga tean vaid seda, et sel juhul olin kaotanud oma mugavustsooni.
Ja üleüldse mugavustsoon on üks tobe sõna. Ma nüüd ilmselt tohutult väänasin mõne psüholoogi teooriaid, agaa noh, nii arvan lihtsalt mina. Comfort zone ja out of comfort zone pidev teema hakkab ise juba tekitama inimeste ümber raamid, mis panevad neid endeid halvasti tundma, nagu nad oleks kehvemad kui teised, kes väljaspool nö mugavuseringi tatsavad ja nemad nüüd siis peavad ka. Pole seal mingeid ringe, ja kokkuvõtteks unusta kõik see keerukus, vaid lihtsalt.. ela nii, et oleksid õnnelik ja et sa saaksid olla sina ise ning ajad omaenda asju.. samm-sammuhaaval :)
PS! Ma vist hetkel keerasin selle asja ristivastupidi, et mitte ära hüppa mugavusest välja vaid pigem hoia seda või vajadusel püüdle sinna poole või siis piilu korra välja aga mine ikka tagasi :D
Kui veel huvitab sel teemal, siis siin ka ingl. keelset lugemist: http://dariusforoux.com/comfort-zone/
Minu üksinda olek võrdub enamjaolt sellega, et mu aju hakkab miljoneid mõtteid mõtlema ja oh jommajoo kus ta välja võib jõuda. Ta võib olla täitsa positiivne, kuid suudab langeda ka täiesti sügavasse negatiivsuse kaevu. Sealt käivad läbi igasugused utoopilised olukorrad, äriideed, tulevikuplaanid, juhtumid maailmas, õnnetused maailmas, lihtsalt ka mingid unistused, mis kunagi võiksid täide minna või siis lihtsalt kellegi teise tähelepanelikud elust, mida ma omakorda ise hakkan peas läbi genereerima.. Ühesõnaga kõik, mis on kuskilt mu silme eest, või kõrvust läbi käinud ning mulle ajju kummitama jäänud.
Viimasel ajal on kuidagi läbi kõlanud mugavustsooni teema. Ja kui ma olen suutnud selle ära unustada, tuleb ikka kuskilt ringiga tagasi.
Tahaks alustada sellest, et mulle tõesti väga-väga meeldib Saaremaal elada ja ma tõesti ei kujuta eriti ette, kui ma peaks kuskil teises kohas oma elupäevi veetma. Siia ei lähe minu jaoks arvesse see, kui ma kuhugi kaugemale ja pikemaks ajaks reisima lähen (isegi paar kuud kuni aasta), see on hoopis midagi muud. Mida ma mõtlen on see, et mõned inimesed ütlevad, et ma võiks (isegi tundub nende jutust, et ma lausa PEAKS) kuskil Tallinnas või mujal elama, sest ma kõngen siin saare peal ära ja et ma võiks oma mugavustsoonist välja saada. Teate, see lause juba ise ajab mind päris närvi, elama.. mujal.. mugavustsoonist..väljas? midaa?
MUGAVUSTSOON - a mis see on üldse? Peale mugavuse on veel õppimise- ning paanikatsoon. Ja kuskil on veel igavustsoon, mida võib mugavusetsooniga segamini ajada. Ma ei hakka neid kõiki siin lahti harutama, kes soovib teada, siis google on alati meheks.
Kuid mugavustsoon... millegipärast ta justkui on levinud pigem negatiivse sõnana, et inimesed on oma mugavustsooni kinni jäänud ja ei riski ja ei tee midagi ägedat. No ma ei tea, siinkohal aitas mu sõbranna paar kuud tagasi selle teistpidi pöörata - mugavustsoon ongi just see koht, kus on hea, mugav ning rahulik olla ja pole mingit mõttetut stressi. Pigem ma teengi elus just nii, et ma saaksin kogu aeg selles mõnusas soojas ja pehmes mugavustsoonis püsida. Miks ma peaks ennast kuhugi külma vette viskama, mis on täis jäätükke ja võivad mu nahka kriipida? Ei, aitäh. Kui ma tunnen, et see mugavustsoon hakkab haihtuma, siis ma pigem võtan ju ikkagi siis midagi ette ja ajan selle asja korda, et ikka mõnus ja rahulik olla oleks. Siit tuleb natuke mängu õppimisetsoon, mo poolest võib seda aeg-ajalt vajaduselt tšekkamas käia, kuid seda vaikselt ning rahulikult - nii et oleks hea.
Justkui arvatakse, et inimesed on õnnetud oma mugavustsoonis - mina arvan, et ei ole. Näiteks, kui inimene tunneb, et on kurb ja ei jaksa ja ei taha seda elu, mis teda hetkel ümbritseb ning vajab selle asemel hoopis midagi uut ning särtsakat ja ägedat, siis vot vajadus püüelda heaolu poole on minu jaoks mugavustsooni definitsioon. Too must kurbuse auk on hoopis see mugavustsoonist väljas olev piirkond, sest inimene ei tunne seal end hästi.
Inimesed on erinevad. Mõni ehk tunneb end elulõpuni õnnelikuna siis, kui saab oma pehmel diivanil vaadata oma lemmiksaateid ja käe ulatuses on alati olemas maitsvad snäkid. Mõni teisalt soovib olla pidevas liikumises, teha hulljulgeid ettevõtmisi ja ringi rännata. Mõni soovib teha karjääri. Mõni soovib luua ja kasvatada peret.
Mina soovin elada oma saarenupukese peal, sest ma tunnen ennast siin turvaliselt, mul on pere lähedal, mul on siin mugav ja hea. Mu süda ning hing on positiivses tasakaalus. Kui mul hakkab ebamugav, siis ma muudan seda, et end taas ikkagi hästi tunda. Võib olla juhtub, et paari aasta pärast ma liigun kuhugi teise kohta.. aga seda seepärast, et ma ei tundnud ennast enam siin hästi - never know - aga tean vaid seda, et sel juhul olin kaotanud oma mugavustsooni.
Ja üleüldse mugavustsoon on üks tobe sõna. Ma nüüd ilmselt tohutult väänasin mõne psüholoogi teooriaid, agaa noh, nii arvan lihtsalt mina. Comfort zone ja out of comfort zone pidev teema hakkab ise juba tekitama inimeste ümber raamid, mis panevad neid endeid halvasti tundma, nagu nad oleks kehvemad kui teised, kes väljaspool nö mugavuseringi tatsavad ja nemad nüüd siis peavad ka. Pole seal mingeid ringe, ja kokkuvõtteks unusta kõik see keerukus, vaid lihtsalt.. ela nii, et oleksid õnnelik ja et sa saaksid olla sina ise ning ajad omaenda asju.. samm-sammuhaaval :)
PS! Ma vist hetkel keerasin selle asja ristivastupidi, et mitte ära hüppa mugavusest välja vaid pigem hoia seda või vajadusel püüdle sinna poole või siis piilu korra välja aga mine ikka tagasi :D
Kui veel huvitab sel teemal, siis siin ka ingl. keelset lugemist: http://dariusforoux.com/comfort-zone/
Kommentaarid
Postita kommentaar