Need unistused, need tunded..
Minu raskekujuline depressiooni hooaeg sai lõpu, nüüd saab blogi taaselustada. Mul on mingi imelik värk, et kui mul on mega pask tuju, siis tahaks kõik netikontod ära kustuda. Suht lamedad on need emohood, lõhestab täiega hinge, aga selline mo iseloom juba kord on. Nüüdseks olen ma tagasi ja tuju on päris mega. Õues on küll mingi hall ilm ja tuul, aga mulle see meeldib, saab toas olemise hästi mõnusaks teha, küünlad pölema ja lemmik muss tööle. Järeldus: elu võib vahel tõesti väga kaunis olla. Ja sellest olen ka aru saanud, et elu on üks suur tõus ja mõõn ehk vahel on tujud nii alla tõmmatud, et tahaks kasvõi nutta ja neid rövedaid (kellel mind üldse vaja on) mõtteid möelda..agaa siis järgmine hetk oled jälle naerusuuga ja mõttega, et ohhh, küll siin on ilus. Mul on suhtelistelt tihti nii. Vaheaeg on lihtsalt täielik lebomaa olnud. Tallinnas sai kaks korda käidud. Esimesel korral käisin arsti juures ning täiesti officially olen oma peavalude probleemist vabanenud (uskumatu). Kõik a