netekas ja elu

Tulin mina siia kirjutama ja silmad on täitsa märjad, sest vaatan Forrest Gumpi. Selles filmis on midagi nii fenomenaalset ja geeniuslikku, et iga jumala kord jään seda vaatama - ja vaatan lõpuni.. every damn time . Ma olen seda juba väga tillukesest saati vaatanud, nii kaua kui ma vähemalt mäletan. Huvitav, mis ma omal ajal enda pisikeses peas mõtlesin, kui seda vaatasin, sest ideele ma kindlasti pihta ei saanud. Ilmselt on nad suutnud seda nii põnevalt kokku panna, et see lihtsalt haaras minu pilgu ja nii ma sinna kinni haakusin. Ehk see et Forrest selline otu oli ja kõike seletati lihtsalt ja selgelt, siis mulle kui laps see tundus normaalne ja mingismõttes tänu sellele sain aru mida nad seal rääkisid, kuigi üldine plot ja teema jäid kindlasti väga segaseks. Või noh, üldiselt lapsena lihtsalt vaatadki neid seriaale/filme ja ei mõtle konkreetselt mis see point seal nüüd on :D.  Peaasi et on põnev. Aga mida aega edasi, siis vaikselt hakkad nagu aru saama mis värk on, sest sii

Oeh, täiesti uskumatu kuidas ma pole end siiani suutnud kokku võtta ja tihedamini kirjutama hakkanud. Kogu aeg mõtlen sellest, ja ei miskit. Ma nüüd tõsiselt üritan mõtted teoks teha ja kasvõi kord nädalas siiin klõbistama hakata. Ilmselt on asi keskendumises - mu pea on lihtsalt nii paganama laiali ja ei oska kuskilt alustada. Aga nagu teada värk, siis screw it all and just star with it! Mul on jõõõhkralt palju mõtteid ja stuffi mida tahaks üles kirjutada - kunagi meenutada, ning ka oma lastel lugeda lasta - et nad teaksid kus paigas ma olin ja mis mu peas keerles kui mina nende vanune olin. Tundub ju äge, eksole! See saab ilmselt minu suurimaks motivatsiooniks, do it for the kids! Igatahes, praegu lebotan juba mitmendat tundi diivanil, ja vaatan teist korda ilmselt mo üht lemparimat seriaali Riverdale. See on nii lappes ja müsteeriumeid täis, et pidin seda lihtsalt uuesti otsast peale käima panema ja kõik detailid üle vaatama. Ja ma olen veel rohkem in kui esimest korda vaadates.. w