Forrest Gump ja muud jutud

Tulin mina siia kirjutama ja silmad on täitsa märjad, sest vaatan Forrest Gumpi. Selles filmis on midagi nii fenomenaalset ja geeniuslikku, et iga jumala kord jään seda vaatama - ja vaatan lõpuni.. every damn time.

Ma olen seda juba väga tillukesest saati vaatanud, nii kaua kui ma vähemalt mäletan. Huvitav, mis ma omal ajal enda pisikeses peas mõtlesin, kui seda vaatasin, sest ideele ma kindlasti pihta ei saanud. Ilmselt on nad suutnud seda nii põnevalt kokku panna, et see lihtsalt haaras minu pilgu ja nii ma sinna kinni haakusin. Ehk see et Forrest selline otu oli ja kõike seletati lihtsalt ja selgelt, siis mulle kui laps see tundus normaalne ja mingismõttes tänu sellele sain aru mida nad seal rääkisid, kuigi üldine plot ja teema jäid kindlasti väga segaseks. Või noh, üldiselt lapsena lihtsalt vaatadki neid seriaale/filme ja ei mõtle konkreetselt mis see point seal nüüd on :D.  Peaasi et on põnev.

Aga mida aega edasi, siis vaikselt hakkad nagu aru saama mis värk on, sest siis kogen juba ise erinevaid olukordi, emotsioone millega saan filmis toimunuga parallele tõmmata. Ja uskumatu, see toimib siiani, ja olen kindel et ka edaspidi...

Sellepärast on see ka minu üks lemmikumaid filme, sest ta suudab mind siiani üllatada, nutma ning naerma ajada. Ning muidugi.. Tom Hanks.. ülim näitlejatöö. Kusjuures ka Kaldale uhutud, kus Hanks on peaosas, on väiksest saati olnud minu filmide top-is, ning muidugi ka Roheline miil. Praegu lausa tundub naljakas, et väike tirts sellised sügavamõttelisi filme vaatas, aga no oli ju põnev, ja on ju siiani!

Pole midagi muud öelda kui et aitäh tegijatele super töö eest ning aitäh et on antud võimalus neid meistriteoseid vaadata ning kogeda.

Tegelikult ma tulin nädalavahetusest kirjutama. Ilmad olid maailma kaunimad ning patt oleks olnud toas istuda. Reede õhtul käisime Pihtlas külapeal ning hiljem oli Kõljalas sume simmaniõhtu, kus sai veidi jalga keerutatud. Ansambel Onud pakkusid siin meile muusikat ja meelelahutust. Tümpsukas käis, lõke lõõmas ning rahvas oli rõõmus. Nagu üks õige kena külapidu ikka. Mulle väga meeldib selline vibe, nii kodune ja armas. Ma olen ausalt öeldes alati unistanud sellisest keskkonnast. Aga sellest räägin lähemalt mõni muu kord.

Järgmisel päeval sai rannas lõõgastatud kuniks äikesejumal meid korraks eemale peletas. Käisime sel ajal ämma juures kohvetamas ning läksime pärast uuesti tagasi. Kusjuures ma pole aastaid meres eriti ujumas käinud, sest ilmad on olnud nigelad ja ega ma eriti sinna külma vette kipu ka; või siis olen töötanud, emb-kumb neist. Kunagi sai ikka põhimõtteliselt kogu suve rannas ja vees veetud. Loodetavasti tulevad need ajad lõpuks tagasi... Aga niii mõnus oli vees tiksuda, eriti kalda lähedal, kus lased lainel end lihtsalt edasi-tagasi õõtsuda. Ma ausalt öeldes olin selle tunde juba unustanud...  Ja lihased on ka kohe kenasti lõdvestunud - kipuvad siin viimastel aastatel kangeks minema. (vanadus :D).

Mõeldes musule :)

Õhtul käisime Saaremaakeras söömas. Ja kallis rahvas, seal on niiiiiii maitsev tuhlis+räim. Täpselt selline kergelt kosutav toit, mis pärast rannas veedetud päeva alla läheb. Oeh, mul hakkas kohe kõht korisema selle peale. Kui oled kalasõber, siis kindlasti proovi :P Mina tahan kindlasti veel ja veel sinna minna. Tegelikult on Saaremaakera algselt keskendnud pizzadele, aga need on seal minu meelest kahjuks liiga vähese toppinguga ja hind ka veits krõbe. Oleks rohkem manti peal, siis kannataks hinna ära. Emps sõi Caesari salatit ja tema kes ilmselt on läbi aegade tuhandeid erinevaid Caesareid söönud, siis antud koha oma pidi olema tema sõnul Eesti parimaid. Niiet sööma kõik see pere! Pärast veel jalutasime veidi, sest praegused suveõhtud on nii hingematvalt ilusad, et sellest peab osa saama - linnusirin, merekohin, laineloksumine, oranž taevas ja oranž kuma, naeratavad inimesed ja soe kallistav õhk - hindamatu aeg.