Chapter 1

Oeh, täiesti uskumatu kuidas ma pole end siiani suutnud kokku võtta ja tihedamini kirjutama hakkanud. Kogu aeg mõtlen sellest, ja ei miskit. Ma nüüd tõsiselt üritan mõtted teoks teha ja kasvõi kord nädalas siiin klõbistama hakata. Ilmselt on asi keskendumises - mu pea on lihtsalt nii paganama laiali ja ei oska kuskilt alustada. Aga nagu teada värk, siis screw it all and just star with it! Mul on jõõõhkralt palju mõtteid ja stuffi mida tahaks üles kirjutada - kunagi meenutada, ning ka oma lastel lugeda lasta - et nad teaksid kus paigas ma olin ja mis mu peas keerles kui mina nende vanune olin. Tundub ju äge, eksole! See saab ilmselt minu suurimaks motivatsiooniks, do it for the kids!

Igatahes, praegu lebotan juba mitmendat tundi diivanil, ja vaatan teist korda ilmselt mo üht lemparimat seriaali Riverdale. See on nii lappes ja müsteeriumeid täis, et pidin seda lihtsalt uuesti otsast peale käima panema ja kõik detailid üle vaatama. Ja ma olen veel rohkem in kui esimest korda vaadates.. whats wrong with me :D

Seebukene vahetab iga tunni aja tagant tudukohta, praegu pikutab laua peal. Ise olen roosa pleedi sisse mähitud ja mugin šokolaadijäätist. Chill missugune. Aga tõsiasi on see, et ma tegelikult väga-väga igatsen Kennut, kes praegu kaitseväes on ja kelle üle ma väga uhke olen. Kuid 11 kuud on ikkagi haigelt palju ja kooselu alustava noorperena on päris raske edasi minna, kui üks pool ja tugi kukub ära. Eks saab hakkama - alati saab - aga why though, why... Siinkohal tahaks öelda seda, et kaitsevägi võiks enne inimeste tausta uurida kui neid kuhugi sunniviisiliselt tirima hakkavad. Sellest sõltuvad ka teiste inimeste elud! Vot nii, kell on äkitselt juba 1:30 ja peaks magama liikuma. Pesud peab veel kuivama panema jne. Good night!