Öömull: mugavustsoon
Kell on 1:15, Miles Davis vaikselt mängib taustaks ning Seebu nohiseb köögis oma kiisuunekest. Kuna K on tööl, siis ma ei taha üksi nii vara magama minna. Tavaliselt on nii mönna koos voodisse kobida ja kaisus tuttu jääda, aga üksi ... meh, on igav. Minu üksinda olek võrdub enamjaolt sellega, et mu aju hakkab miljoneid mõtteid mõtlema ja oh jommajoo kus ta välja võib jõuda. Ta võib olla täitsa positiivne, kuid suudab langeda ka täiesti sügavasse negatiivsuse kaevu. Sealt käivad läbi igasugused utoopilised olukorrad, äriideed, tulevikuplaanid, juhtumid maailmas, õnnetused maailmas, lihtsalt ka mingid unistused, mis kunagi võiksid täide minna või siis lihtsalt kellegi teise tähelepanelikud elust, mida ma omakorda ise hakkan peas läbi genereerima.. Ühesõnaga kõik, mis on kuskilt mu silme eest, või kõrvust läbi käinud ning mulle ajju kummitama jäänud. Viimasel ajal on kuidagi läbi kõlanud mugavustsooni teema. Ja kui ma olen suutnud selle ära unustada, tuleb ikka kuskilt ringiga tagasi.