Üks teistsugune kehakaalu lugu
Üsna pisikesest plikatirtsust saati olin ma üpris peenike kuju. Kuna keha alles arenes ja kasvas, siis ei vaadatud, et mul oleksid mingid probleemid söömisega vaid pigem vaadati nii (kui keegi üldse tähele pani) et vahel on möned tirtsud lahjemad kui teised, küll nendel tuleb see juurdevõtmis aeg. Kuid mida aega edasi, siis ei tahtnud minu keha midagi juurde võtta- ainult pikkust viskas juurde. Kuid siis jõudis kätte kooliaeg..
Seal küsiti tihti, et kas ma ei söö; kas mul ei anta süüa; miks ma ei söö, ma lähen ju kohe katki.. See oli valus ja ajas seestpoolt nutma, kuna ma teadsin, et ma söön normaalselt ja et mulle meeldib süüa. Väikse lapsena olin ma kohe eriti haavatav selliste kommentaaride peale. Mulle väga maitsesid kodused toidud ja meie menüü oli alati erinev, et keha vajalikud toitained ja vitamiind ikka kätte saaks. Rämpstoitu sõime üsna vähe. kuid samas ainult juurvilju ja rasvavabu toiduaineid me ka ei tarbinud. Kõik oli tasakaalus nii nagu peab.
Asi läks veel hullemaks kui kätte jõudis pubekaiga, sest siis küsiti juba, et kas mul on anoreksia või mingi haigus.. Vot see oli juba tõsine noahoop südamesse. Siis oli hetki, kus ma ennast vihkasin, sest ma ju ometi söin normaalselt - ma ei tea miks ma juurde ei võta või äkki mul on tõesti midagi viga.. Ma kadestasin inimesi, kellel olid riided ilusasti ümber ja nägid head välja- minu riided oli pigem veidi kottis ja noh ma nägin ju kribu seal sees välja. Mitte et ma nüüd oleks suuremaid riideid ostnud vaid lihtsalt polnud endal materjali, mis täidaks rõivaid. Mu suurim soov oli aastaid, et ma võtaks kasvõi 2 kilo juurde. See võib küll naljakas olla, kuid kui ma midagi soovisin - leidsin viiekroonlehega sireliõie või mereäärest auguga kivi või viskasin mündi purskkaevu.. siis minu soov oli 2 kilo 2kilo 2kilo 2kilo...
Igajuhuks märkus, et ärge arvake et ma 20 aastat samas kehakaalu numbris olin, eks ta pikkusega tuli veidi kaasa, aga oli ikkagi üsna nigel.
Ma tegin väga palju trenni, käisin värske õhu käes, toitusin hästi - mu tervis oli tegelikult väga tugev. Ja väljaspool kooli olin üsna õnnelik tüdruk. Kuid kui kuskilt tuli jälle kehakaalu ja mittesöömise teema, siis minu tuju oli sekundiga kadunud. See lõhestab päris tugevalt inimest, eriti veel noort inimest.
Ma ei kritiseeri mitte kellegi keha ega välimust, sest ma tean, kui valus see võib olla ning kuidas see mõjuda võib. Veel enam, et varasest lapsepõlvest saati on mulle õpetatud , et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja üleüldse, see pole mitte kellegi asi, miks teine inimene selline on.
Ma olin päris pikalt alakaalus, vist isegi kuni eelmise aasta suveni. Nüüd ma olen oma 2 kilo ja palju rohkemgi tasa teeninud (kõik kunagi soovitud soovid hakkasid ehk täituma :D) ja ma olen oma keha üle õnnelikum kui kunagi varem. Ma ise eeldan, et mul oli lihtsalt aeg täiskasvanuks saada ja noh mis parata, elustiil on muutunud veidi laisemaks, töö on arvutipõhine, trenni hetkel eriti ei tee ja rämpstoidu skaala on ka tõusnud. Aga suvi on peale tulemas, niiet peab liigutama hakkama ja öisele snäkitamisele kriipsu peale tõmbama. Aga see selleks.
Tagantjärele mõeldes on see eluetapp teinud mind palju tugevamaks ehk mida ma olen õppinud?
- Esiteks kuula kõigepealt iseennast - kui tean, et ma söön korralikult, mul pole tervisehädasid ega mingeid haiguseid, siis miks ma peaks kuulama kedagi teist ?
- Teiseks antud kritiseerijal võib endal isiklik probleem olla ja ta elab seda sinu nokkimise peal välja.
- Kolmandaks mõni lihtsalt ei tea ja ei pane tähele, mis ta vahel oma suust välja ajab.
- Neljandaks vahel võib keegi ka kade olla.
Need punktid käivad tegelikult mistahes kiusamise kohta - kuid kindlasti peaks sellest probleemist kellegagi kõigepealt rääkima. Sest mure lapse väiksel südamel on kivi meie kõigi südamel!
*** Tahaks veel öelda, et ma ei pea vimma nende inimeste vastu, kes mulle sellega seoses haiget on teinud, vaid ma tänan neid hoopis minu tugevamaks tegemise eest.
PS! Ja üleüldse selle asemel, et kiusata ja kritiseerida, siis tehke hoopis komplimente. See on uskumatu, kuidas üks ilus sõna võib kellegi päeva särama lüüa ja ega ka tegija särast ilma ei jää. Üks samm positiivsema maailma poole ;)
Seal küsiti tihti, et kas ma ei söö; kas mul ei anta süüa; miks ma ei söö, ma lähen ju kohe katki.. See oli valus ja ajas seestpoolt nutma, kuna ma teadsin, et ma söön normaalselt ja et mulle meeldib süüa. Väikse lapsena olin ma kohe eriti haavatav selliste kommentaaride peale. Mulle väga maitsesid kodused toidud ja meie menüü oli alati erinev, et keha vajalikud toitained ja vitamiind ikka kätte saaks. Rämpstoitu sõime üsna vähe. kuid samas ainult juurvilju ja rasvavabu toiduaineid me ka ei tarbinud. Kõik oli tasakaalus nii nagu peab.
Asi läks veel hullemaks kui kätte jõudis pubekaiga, sest siis küsiti juba, et kas mul on anoreksia või mingi haigus.. Vot see oli juba tõsine noahoop südamesse. Siis oli hetki, kus ma ennast vihkasin, sest ma ju ometi söin normaalselt - ma ei tea miks ma juurde ei võta või äkki mul on tõesti midagi viga.. Ma kadestasin inimesi, kellel olid riided ilusasti ümber ja nägid head välja- minu riided oli pigem veidi kottis ja noh ma nägin ju kribu seal sees välja. Mitte et ma nüüd oleks suuremaid riideid ostnud vaid lihtsalt polnud endal materjali, mis täidaks rõivaid. Mu suurim soov oli aastaid, et ma võtaks kasvõi 2 kilo juurde. See võib küll naljakas olla, kuid kui ma midagi soovisin - leidsin viiekroonlehega sireliõie või mereäärest auguga kivi või viskasin mündi purskkaevu.. siis minu soov oli 2 kilo 2kilo 2kilo 2kilo...
---
Igajuhuks märkus, et ärge arvake et ma 20 aastat samas kehakaalu numbris olin, eks ta pikkusega tuli veidi kaasa, aga oli ikkagi üsna nigel.
---
Ma tegin väga palju trenni, käisin värske õhu käes, toitusin hästi - mu tervis oli tegelikult väga tugev. Ja väljaspool kooli olin üsna õnnelik tüdruk. Kuid kui kuskilt tuli jälle kehakaalu ja mittesöömise teema, siis minu tuju oli sekundiga kadunud. See lõhestab päris tugevalt inimest, eriti veel noort inimest.
Ma ei kritiseeri mitte kellegi keha ega välimust, sest ma tean, kui valus see võib olla ning kuidas see mõjuda võib. Veel enam, et varasest lapsepõlvest saati on mulle õpetatud , et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja üleüldse, see pole mitte kellegi asi, miks teine inimene selline on.
Ma olin päris pikalt alakaalus, vist isegi kuni eelmise aasta suveni. Nüüd ma olen oma 2 kilo ja palju rohkemgi tasa teeninud (kõik kunagi soovitud soovid hakkasid ehk täituma :D) ja ma olen oma keha üle õnnelikum kui kunagi varem. Ma ise eeldan, et mul oli lihtsalt aeg täiskasvanuks saada ja noh mis parata, elustiil on muutunud veidi laisemaks, töö on arvutipõhine, trenni hetkel eriti ei tee ja rämpstoidu skaala on ka tõusnud. Aga suvi on peale tulemas, niiet peab liigutama hakkama ja öisele snäkitamisele kriipsu peale tõmbama. Aga see selleks.
---
Tagantjärele mõeldes on see eluetapp teinud mind palju tugevamaks ehk mida ma olen õppinud?
- Esiteks kuula kõigepealt iseennast - kui tean, et ma söön korralikult, mul pole tervisehädasid ega mingeid haiguseid, siis miks ma peaks kuulama kedagi teist ?
- Teiseks antud kritiseerijal võib endal isiklik probleem olla ja ta elab seda sinu nokkimise peal välja.
- Kolmandaks mõni lihtsalt ei tea ja ei pane tähele, mis ta vahel oma suust välja ajab.
- Neljandaks vahel võib keegi ka kade olla.
Need punktid käivad tegelikult mistahes kiusamise kohta - kuid kindlasti peaks sellest probleemist kellegagi kõigepealt rääkima. Sest mure lapse väiksel südamel on kivi meie kõigi südamel!
*** Tahaks veel öelda, et ma ei pea vimma nende inimeste vastu, kes mulle sellega seoses haiget on teinud, vaid ma tänan neid hoopis minu tugevamaks tegemise eest.
PS! Ja üleüldse selle asemel, et kiusata ja kritiseerida, siis tehke hoopis komplimente. See on uskumatu, kuidas üks ilus sõna võib kellegi päeva särama lüüa ja ega ka tegija särast ilma ei jää. Üks samm positiivsema maailma poole ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar