Kiired mõtisklused enne pisipunni saabumist

Hei-hei! Vahepeal on mõned aastad möödunud ja elus palju vahvaid muutusi toimunud! Nimelt...

... täna, 21. veebruaril olen olnud lapseootel ei rohkem ega vähem kui 41 nädalat ja 3 päeva. See on olnud üks pikk ja imeline aeg, mis nüüdseks tundub, et ei lõpe kunagi ja jään suure puksleva punniga siin ilmas ringi rändama. Nali naljaks, tegelikult homme või lähipäevade jooksul saab see teekonnake läbi ning peagi saab ühest kaks! 

Kuna meid ohustab ülekandlus otsustas arst määrata mulle sünnituse esile kutsumise. Arusaadav muidugi, sest üle 42 nädala rännates hakkavad kerkima üles erinevad riskitegurid. Ilmselgelt oleksin spontaanse sünnituse alguse poolt, aga mida ei tule, seda ei tule... Väiksele musule ilmselt meeldib seal soojas vees chillida ja äi taha mitte teps sealt välja tulla. Kusjuures terve raseduse arvasin, et beebi tuleb tähtajast kindlasti varem, kuid nagu näha, panin korralikult mööda. Eks printsessidele peab ise järele minema :D.

Mis emotsioonid mul peas rändavad?

Naljakas on see, et ma olen marurahulik. Pole mingit ärevust ega igasugu mõtteid. Kas see on kehapoolne tuimestus eesootava ees? Ei kujuta ette. Mulle on lihtsalt oluline, et beebiga oleks kõik korras ja terve armas nups saaks siia maailma saabuda. Tahaks vaid, et see pisike nublu oleks juba mu süles!

Üldiselt võib öelda, et ma ei ole kunagi raseduse ees kartnud. Olen alati olnud arvamusel, et tuleb, mis tuleb ja ma olen valmis. Pigem on olnud küsimärk selle ees, et kes on lapse tulevane isa. Aga ka sellega pole mitte mingisugust probleemi, sest elukaaslasega tutvudes oli minu jaoks koheselt selge, et temaga ma lapsi tahan ja siin me nüüd oleme! Ehk seetõttu on ka minu südames suur rahu, sest ma tean, et mu kõrval on imeline inimene - minu inimene.

Tegelikult ju ootab mind ees üks elu valusamaid hetki, kuid ma olen selleks nii vaimselt kui füüsiliselt valmis.. vist.. hea öelda muidugi.. eks näis. Kui samas on selge ka see, et tegu on ilmselt elu ühe kauneima momendiga ja ma lihtsalt ei suuda seda juba ära oodata!

Raseduse kulgemisest ja edaspidistest tegemistest hakkan peagi (vist... vaatame kuda elu läheb) rohkem kirjutama ja kui on miskeid küsimusi ja teemasid, millest ma veel võiksin pajatada, siis kirjuta mulle. :)

Seniks pöidlad kõvasti pihku! Muahhh

Šagavagaa bummm