Kiired mõtisklused enne pisipunni saabumist
Hei-hei! Vahepeal on mõned aastad möödunud ja elus palju vahvaid muutusi toimunud! Nimelt... ... täna, 21. veebruaril olen olnud lapseootel ei rohkem ega vähem kui 41 nädalat ja 3 päeva. See on olnud üks pikk ja imeline aeg, mis nüüdseks tundub, et ei lõpe kunagi ja jään suure puksleva punniga siin ilmas ringi rändama. Nali naljaks, tegelikult homme või lähipäevade jooksul saab see teekonnake läbi ning peagi saab ühest kaks! Kuna meid ohustab ülekandlus otsustas arst määrata mulle sünnituse esile kutsumise. Arusaadav muidugi, sest üle 42 nädala rännates hakkavad kerkima üles erinevad riskitegurid. Ilmselgelt oleksin spontaanse sünnituse alguse poolt, aga mida ei tule, seda ei tule... Väiksele musule ilmselt meeldib seal soojas vees chillida ja äi taha mitte teps sealt välja tulla. Kusjuures terve raseduse arvasin, et beebi tuleb tähtajast kindlasti varem, kuid nagu näha, panin korralikult mööda. Eks printsessidele peab ise järele minema :D. Mis emotsioonid mul peas rändavad? Naljakas