26.08.2018
Kanal2's lõppes just Harry Potteri viimane osa. Uskumatu, mis si*aga Harry pidi ikka tegelema ja läbi elama selle aja jooksul. Oleks endagi elu nönda palju maagiat täis kui tal Sigatüükas olnud aja vältel... või noh eks ta muidugi on maagiat täis, aga mitte sellist maagiat. Kes meist ei tahaks ju võlur olla. Lendaks ringi ja spelliks loitse :) kuid igatahes...
... päevad on läinud lühemaks, kell 22 on juba kottpime õues.. Alles ju oli aastavahetus ja juba oleme otsaga septembris. Aga mul pole kohe mitte midagi selle vastu, sest jätkuvalt on sügis mu lemmikumaid aegu. Ja üks asi mida ainult sügisilmad suudavad - küünlavalgus on siis kõige kaunim. Olgu siis õues päikeseloojanguline lehtedelt kumav oranž valgus või siis tihe vihmasadu ja tugev tuul, no miski muudab selle küünla olemuse veelgi müstilisemaks ja mõnusamaks. Ja peale selle mul pole midagi selle vastu, et aeg hetkel kiiresti edasi läheks kuniks Kennu kaitseväest välja saab - saaksin ''ooterežiimi'' maha võtta ja eluga edasi minna. See ''ooterežiim'' suckib ikka täiega, sest mingeid suuri plaane nagu teha ei saa ja ma lihtsalt ootangi teda sealt tagasi. Et te ei arvaks, et ma nüüd reaalselt istun toolil ja tuimalt ootan teda siis nii hull asi ka pole. Eks ma teen vaikselt omi asju, käin tööl, saan inimestega kokku ja nö naudin oma aega iseendaga, aga seda ma saan teha täitsa siis ka kui koos oleme. Nii et waiting for u, my darling.
Nädalavahetuseti käib muss küll kodus, aga need lähevad nagu niuhhti. Üritame justkui viimast võtta, aga samas tahaks ikka enamuse ajast kodus veeta. Laupäeval oli muinastulede öö, mille ma tavaliselt olen veetnud Veerel mere ääres armsate inimeste seltsis. Kuna mõtlesin et see on liiga pikk distants mida sõita, ja Kennu ju niigi siin iga nädal Tallinna vahet pannud, siis ei taha teda nii palju väntsutada. Seetõttu läksime Pöidesse kontserdile, mis paraku ei olnud üldse see mida ette kujutasin, ja oleks hea meelega ikkagi sõitnud Veerele nautima, aga mis teha :D vähemalt olime koos. Hea uudis on see, et lõpuks jõudsime päevalillepõllal ära käia, enne kui aeg neil otsa saab. On ikka ilus küll, vaadake ise :).
... päevad on läinud lühemaks, kell 22 on juba kottpime õues.. Alles ju oli aastavahetus ja juba oleme otsaga septembris. Aga mul pole kohe mitte midagi selle vastu, sest jätkuvalt on sügis mu lemmikumaid aegu. Ja üks asi mida ainult sügisilmad suudavad - küünlavalgus on siis kõige kaunim. Olgu siis õues päikeseloojanguline lehtedelt kumav oranž valgus või siis tihe vihmasadu ja tugev tuul, no miski muudab selle küünla olemuse veelgi müstilisemaks ja mõnusamaks. Ja peale selle mul pole midagi selle vastu, et aeg hetkel kiiresti edasi läheks kuniks Kennu kaitseväest välja saab - saaksin ''ooterežiimi'' maha võtta ja eluga edasi minna. See ''ooterežiim'' suckib ikka täiega, sest mingeid suuri plaane nagu teha ei saa ja ma lihtsalt ootangi teda sealt tagasi. Et te ei arvaks, et ma nüüd reaalselt istun toolil ja tuimalt ootan teda siis nii hull asi ka pole. Eks ma teen vaikselt omi asju, käin tööl, saan inimestega kokku ja nö naudin oma aega iseendaga, aga seda ma saan teha täitsa siis ka kui koos oleme. Nii et waiting for u, my darling.
Nädalavahetuseti käib muss küll kodus, aga need lähevad nagu niuhhti. Üritame justkui viimast võtta, aga samas tahaks ikka enamuse ajast kodus veeta. Laupäeval oli muinastulede öö, mille ma tavaliselt olen veetnud Veerel mere ääres armsate inimeste seltsis. Kuna mõtlesin et see on liiga pikk distants mida sõita, ja Kennu ju niigi siin iga nädal Tallinna vahet pannud, siis ei taha teda nii palju väntsutada. Seetõttu läksime Pöidesse kontserdile, mis paraku ei olnud üldse see mida ette kujutasin, ja oleks hea meelega ikkagi sõitnud Veerele nautima, aga mis teha :D vähemalt olime koos. Hea uudis on see, et lõpuks jõudsime päevalillepõllal ära käia, enne kui aeg neil otsa saab. On ikka ilus küll, vaadake ise :).
Kommentaarid
Postita kommentaar