IIRIMAA 2016

Oeh, kuidas aeg lendab, sest sellest tripist on möödas varsti 2 kuud, kuid better late than never eks

Kes, kuidas ja miks Iirimaa?

Võitsime oma multimeedia kujundaja rühmaga üle-euroopalise konkursi ning peaauhinnaks oli väike ports reisiraha. Võit käes, siis oli vaja purustada järgmine pähkel - kuhu me reisile lähme - sest meid on siiski 12 inimest ja igaühel oma unistuse paik, kuhu tahaks minna. Meil läks vist poolteist aastat, et see paika panna. Naljakas on see, et esimene pakkumine oli Iirimaa, ning lõpetasime ka Iirimaaga. Sinna vahele jäid Horvaatia, Taani, Saksamaa, Poola, Soome-Rootsi trip ning vahepeal oli isegi idee teha Eesti trip - no peaasi, et läheks ükskord kuhugi. Aga tihti, nagu elu ka näitab, siis esimene valik on alati see õige valik. Niiet lõpuks suutsime kevadel lennupiletid suunaga Dublini poole ära osta ning jäi üle vaid augustit oodata.

Ärevuses seiklejad lennujaamas

See oli mul esimene kord sõita Ryanair'iga ja ma veits kartsin. Okei, mis ma valetan.. tegelikult ma kardan lendamist päris palju, aga Ryanair'ga tuli higistamist juurde. Aga nagu näha, jõudsin tervelt koju, niiet polnud häda midagi. Aajah, kui lennukiga Tallinnast tõusime, siis mu ees istuv iiri laps karjus we're all gonna dieeeeeee... Mis tore algus, eks :D

Dublini lennujaamast läksime kohe bussi peale, mis sõidutas meid teisele poole rannikut linna nimega Galway. 

Galway oli värvilisi lipukesi ja lilli ning kõike muud kirevat täis. Muideks ühtlasi oli samal ajal seal ka geide festival, aga see ei olnud midagi täiesti ülevõlli paraadi taolist, vaid lihtsalt inimesed olid rõõmsad ja klubides-pubides võis kohata tunduvalt rohkem omasoolisi paare kui Eestis.

Muidugi meil olid kõhud tohutult tühjad pärast pikka sõitu ning otsustasime populaarset fish&chipse sööma minna. Küsisime hosteli adminni käest veel järele, mis see parim koht on seal linnas ning läksime siis sinna. Täitis kõhtu küll ja veel ning järele jäi ka, sest portsud on seal tohutud, kuid meie kodumaist värsket kartulit ning praetud lesta see roog kindlasti ei ületanud, hehe.

Ja pärast soolast muidugi üks kena šokolaadikoogi tükk ning latte, omnomnom.

Meie maailma kõige kitsam hostel.

Ning siin me magasime rõõmsalt 6kesi. Kaks esimest päeva oli seal võõras olla, aga siis juba kodunes vaikselt ära. Üldiselt oleks hotell vajanud remonti, paremat koristamisteenust, ning mis mind veel kõige rohkem häiris oli veider vana lõhn nende seinte vahel (eriti koridoris). Aga ple ullu, katus oli peakohal ning külm ka ei hakkanud :)

Kui aken lahti jäi, siis käis öösel ikka kena mürgeldamine + hommikused tänavapuhastamised ja prügivedamised. Esimesel ööl oli võimatu magada.

See oli üks mõnus pubi meie lähedal koos hea muusikaga. Tagant järele mõeldes on pagana kahju, et sinna vaid ühe korra jõudsin..

Galways asub ka Vilde&Wilde statue, mille Eesti kinkis Iirimaale Euroopa Liitu astumise puhul. Ma ausalt öeldes ei teadnud miskit sellest, ja juhtusin sinna puhtjuhuslikult ja võite arvata, et minu avastusmoment oli suur, kui seda eestikeeleset teksti lugesin :D. Kohe googeldama.

Kolmandal päeval oli lõpuks aeg minna väljasõidule ja näha seda päris metsikut Iirimaad. Ta on peaaegu täpselt selline nagu ma ette kujutasin, ainult 10x rohkem kivisem ning rohelisem.

Mina olen ilmselgelt rõõmus, sest tundsin end üle pika aja nii.... vabana...

Meie sihtpunktiks oli Cliffs of Moher ning ahhhh, see koht on kirjeldamatu. EPIC! Kui vaid suudaksin oma emotsioonid edasi anda. Ma arvan, et see on nr 1 minu vaatamisväärtuste TOP'is. Vaatad, jalutad, vaatad, pildistad, vaatad veel ning lihtsalt imestad, et fuckin hell, mis power meie emakesel loodusel on. jõhker.

Cheeerz, ja siider mekkis hää.

Nüüd me oleme seiklema läinud Connemara rahvusparki. Imeilus maastik, orud, jõed, just like a dreamland... Kahjuks päikest meile eriti ei antud selleks päevaks, usun, et siis oleks seal veel 5x ilusam olnud.

Viimast päeva Galways pidi ikka kuidagi tähistama ja sai isegi veidi tantsitud öösel, whoop, whoop.

Järgmisel päeval oli pea veidi raske viimasest Galway ööst ning bussisõit Dublinisse oli päris kurnav. Õnneks oli hostel bussijaama kõrval ning sai sinna kohe magama minna. Ärgates tundsin, kuidas allergia võttis tohutult minust võimsust ja siis panin alles tähele, kui pagana tolmune seal oli. Mul polnud ammu allergia tõttu nii halb olnud. Ja siis tuli välja veel, et me oleme kaks ööd Dublinis (ma vana totu olin arvestanud, et ühe). Nu ja kuna mul oli allergiast pea paks, nina sügeles, ja teadsin, et pean seal toas veel veetma ühe päeva, siis mul tekkis tohutu koduigatsus. Peale selle ma ei tahtnud sellises olekus linna vahel ka käia, sest see kära ja müra ja rahvamass oleks veel süvendanud seda. Nu igatahes ma olin veidi nukker seal viimastel päevadel.

Aga nii palju kui ma jaksasin, siis ikka käisin ringi Dublini vahel...

... kohtusin nälgivate kujudega..

Kes ei tea, siis 19. sajandi keskel  põdes Iirimaa Suurt Nälga, mille tõttu suri üle miljoni inimese, ja sama palju lahkus riigist. :(

... sattusin moekasse rahvuskunstimuuseumisse ...

... kus mind tervitasid muuhulgas Picasso..

... ja imeline Monet.

Niisama tähelepanekud:

- kohalikud on üsna tagasihoidlikud ja poker face´idega nagu eestlasedki

- oma rahvusmuusikat mängivad ja laulavad iirlased söögi alla ja söögi peale. Aga see on cool.

- toit on halb ja kallis ka veel pealekauba. Siiamaani ajab juba mõte ühest toidust mul südame pahaks. Tellisin tavalise ahjukana, kartulipudru ning juurviljadega - see kana oli veidra tekstuuriga, pehme, lödi, keedetud ja ma arvan, et see oli paar päeva seisnud, sest seal oli tunda vanat maitset; kartulipuder oli phm samasugune ning juurviljad (kaalikad ja porgandid) oldi ka justkui nädal aega seisnud karbist välja võetud ja sooja pandud. See oli kitchen nightmare ja seal on Gordoni abi vaja :(.

- siider oli pubis 5 euri

Kuigi ma härjapõlvast ei kohanud ning kullapütti ei leidnud läheks ma kindlasti veel sinna tagasi ;)
Peace out and visit Ireland!