Ma olen õnnelik, et ma olen õnnelik!
Läksin oma tavapärasele rattaringile, kuid kuna tuul oli kohati päris kõva, siis läksin tänavate vahele tiirutama. Kuulasin oma 70ndate playlisti, ümisesin vaikselt kaasa, vaatasin maju ja hoovikesi. Imetlesin inimeste kätetööd, et kui palju ikka vaeva nähakse - riputatakse lopsakaid lillekesi majaesistele, istutakse igasugu erinevaid taimi, hoitakse elupuudel ilusat joont, lisatakse peenarde vahele tulukesi - iga aed on justkui erinev muinasjutumaailm... Edasi sõites vaatasin üldisemalt meie linna korrashoidu ja siis ahhetasin seda, kui puhas ning roheline meil ikka on, no ei suuda ära imestada.
Rattaga sõites on veel see veider võlu, et toimub pidev lõhnade vahetus. Mõnes paigas on meelipehmendav lillede ja õitsvate puude lõhn, järgmises kohas on tunda küpsetiste mõnusat lõhna ning jah, vahel on isegi ka sõnnikuhaisu tunda, aga see ju pole tegelikult halb, see on osa loodusest ja see on äge.
Olles juba äärmiselt positiivses tujus, tundsin ma järsku midagi, mida ma pole kas kunagi tundud või lihtsalt ei mäleta sellist tunnet.. terve mu keha, hing, mõtted ja kogu olemine muutus täiesti rahulikuks nagu mahedas päikeseloojangus plank meri. See oli täiesti enneolematu rahulolu tunne, ma olin järsku niii õnnelik - tohutult õnnelik.
Ma olen õnnelik, sest mul on võimalus elada nii suurepärases kohas nagu pisike Kuressaare, ma olen õnnelik, et ma sain rattaga vuhiseda ja seda ilu näha ning mul on võimalus seda iga päev teha. Ma olen õnnelik, et ma saan näha elu kasvamas ja kogeda erinevaid aastaaegu. Ma olen õnnelik, et ma saan tunda erinevad emotsioone. Ma olen õnnelik, et mind ümbritsevad suurepärased inimesed ja ma loodan, et ma suudan ka neile oma rõõmu süstida. Ma olen õnnelik, et mul on võimalus antud üldse elada ja näha seda, mis mind ümbritseb. Ma olen õnnelik, et ma olen õnnelik!
Oma ootamatult sülle potsatanud õnnepagasiga jätkasin oma sõitu ning tahtsin päikeseloojangust ilusat pilti teha. Otsisin sillakest, mis viib golfiväljakute juurde. Kuna ma pole nii ammu sinna sattunud, siis muidugi panin pange, kuidas samas selle pangega ma avastasin hoopis uue tänava, kus ma pole kunagi käinud. Ja sealt ma leidsin taas palju armsaid kodukesi ja aiakesi... Lõpuks leidsin silla üles. Seal oli tegelikult päris kõhe, aga samas see oli selline hea kõhedus justkui hakkaks juhtuma midagi erilist.. Juhtus see, et leidsin imeilusa vaate, kus ma hetkeks lihtsalt seisin ja olin...
Tegin oma pildid ära ja hakkasin ära sõitma, kui järsku hakkas kägu kukkuma. Ja ma hakkasin lihtsalt naerma, sest see oli nii ootamatu, kuid samas sobis nii hästi sinna hetke ja tekitas tunde, et ka kägu on õnnelik, et ma olen õnnelik. Tagant järele mõeldes, siis ma olen kuulnud sellist juttu, et nii mitu korda kägu kukub, nii mitu aastat sa ka elad. Tema jäi sinna igatahes veel kukkuma..
Rattaga sõites on veel see veider võlu, et toimub pidev lõhnade vahetus. Mõnes paigas on meelipehmendav lillede ja õitsvate puude lõhn, järgmises kohas on tunda küpsetiste mõnusat lõhna ning jah, vahel on isegi ka sõnnikuhaisu tunda, aga see ju pole tegelikult halb, see on osa loodusest ja see on äge.
Olles juba äärmiselt positiivses tujus, tundsin ma järsku midagi, mida ma pole kas kunagi tundud või lihtsalt ei mäleta sellist tunnet.. terve mu keha, hing, mõtted ja kogu olemine muutus täiesti rahulikuks nagu mahedas päikeseloojangus plank meri. See oli täiesti enneolematu rahulolu tunne, ma olin järsku niii õnnelik - tohutult õnnelik.
Ma olen õnnelik, sest mul on võimalus elada nii suurepärases kohas nagu pisike Kuressaare, ma olen õnnelik, et ma sain rattaga vuhiseda ja seda ilu näha ning mul on võimalus seda iga päev teha. Ma olen õnnelik, et ma saan näha elu kasvamas ja kogeda erinevaid aastaaegu. Ma olen õnnelik, et ma saan tunda erinevad emotsioone. Ma olen õnnelik, et mind ümbritsevad suurepärased inimesed ja ma loodan, et ma suudan ka neile oma rõõmu süstida. Ma olen õnnelik, et mul on võimalus antud üldse elada ja näha seda, mis mind ümbritseb. Ma olen õnnelik, et ma olen õnnelik!
Oma ootamatult sülle potsatanud õnnepagasiga jätkasin oma sõitu ning tahtsin päikeseloojangust ilusat pilti teha. Otsisin sillakest, mis viib golfiväljakute juurde. Kuna ma pole nii ammu sinna sattunud, siis muidugi panin pange, kuidas samas selle pangega ma avastasin hoopis uue tänava, kus ma pole kunagi käinud. Ja sealt ma leidsin taas palju armsaid kodukesi ja aiakesi... Lõpuks leidsin silla üles. Seal oli tegelikult päris kõhe, aga samas see oli selline hea kõhedus justkui hakkaks juhtuma midagi erilist.. Juhtus see, et leidsin imeilusa vaate, kus ma hetkeks lihtsalt seisin ja olin...
Tegin oma pildid ära ja hakkasin ära sõitma, kui järsku hakkas kägu kukkuma. Ja ma hakkasin lihtsalt naerma, sest see oli nii ootamatu, kuid samas sobis nii hästi sinna hetke ja tekitas tunde, et ka kägu on õnnelik, et ma olen õnnelik. Tagant järele mõeldes, siis ma olen kuulnud sellist juttu, et nii mitu korda kägu kukub, nii mitu aastat sa ka elad. Tema jäi sinna igatahes veel kukkuma..
 |
| Kadri tegi klöps klöps :* |
Kommentaarid
Postita kommentaar