netekas ja elu

Läksin oma tavapärasele rattaringile, kuid kuna tuul oli kohati päris kõva, siis läksin tänavate vahele tiirutama. Kuulasin oma 70ndate playlisti, ümisesin vaikselt kaasa, vaatasin maju ja hoovikesi. Imetlesin inimeste kätetööd, et kui palju ikka vaeva nähakse - riputatakse lopsakaid lillekesi majaesistele, istutakse igasugu erinevaid taimi, hoitakse elupuudel ilusat joont, lisatakse peenarde vahele tulukesi - iga aed on justkui erinev muinasjutumaailm... Edasi sõites vaatasin üldisemalt meie linna korrashoidu ja siis ahhetasin seda, kui puhas ning roheline meil ikka on, no ei suuda ära imestada. Rattaga sõites on veel see veider võlu, et toimub pidev lõhnade vahetus. Mõnes paigas on meelipehmendav lillede ja õitsvate puude lõhn, järgmises kohas on tunda küpsetiste mõnusat lõhna ning jah, vahel on isegi ka sõnnikuhaisu tunda, aga see ju pole tegelikult halb, see on osa loodusest  ja see on äge. Olles juba äärmiselt positiivses tujus, tundsin ma järsku midagi, mida ma pole kas kunag