Mäesuusatamise võlud

Mul on lihtsalt valus tahe minna mäkke suusatama. Pole vist kaks? aastat käinud. Muidu oli vanasti traditsioon. See on nii powerful feeling, kui lased kõrgelt alla, kirjeldamatu.. Ja see vaade, mis mäe otsas on, huuh, külmavärinad tulevad peale. Minu kõige parem reis oli Norrasse Trysili, sest seal oli vist kõige kõrgem mägi, millelt ma olen alla lasknud. Kõik oli valge, helehele sinine taevas ja kõik see värskendas täiega enesetunnet. See nägi tõesti välja nagu heaven. Adre oli ka muidugi sees, mis tegi selle veel vägevamaks. Ma arvan, et lasin sealt mingi 20 minti alla, sest rada oli metsikult pikk. Kuskil ma pidin sajaga alla kukkuma, sest see  oli mingi 80 kraadi ning jäine, megavaikselt tiksusin sealt alla siis. Taaskord metsik adrelaks. Peale Norra ma olen käind veel Rootsis Åres ning sada miljon korda Soomes Himosel. Üks negatiivne asi on see, et ma olen alati lahkunud mingi traumaga. Näiteks Norras ma söitsin kuskilt vahetee peale, kus oli kruus maas ning see tekitas suuskadele äkkstopi ning ma lendasin kõigepealt vastu Karli ja sealt pörkasin vastu maad, pilt läks eest mustaks :S. Pärast seda ei saanud ma kaela liigutada, pea löhkus ning suusatada ka ei saanud :(. Ilmselt oli kaelanihestus. Ja Rootsis mul löi näkku kohutav päikeseallergia. Sest see on tohutu faktor, mis seal mägedes on. Nägu oli valus, kipitav, punane ja kohati isegi paistes. Ravides läks nahk kuivaks, mis oli hästi valus:S ning taaskord ma ei saand suusatama pärast minna.Valusad, kuid head mälestused :).