netekas ja elu

Tulin mina siia kirjutama ja silmad on täitsa märjad, sest vaatan Forrest Gumpi. Selles filmis on midagi nii fenomenaalset ja geeniuslikku, et iga jumala kord jään seda vaatama - ja vaatan lõpuni.. every damn time . Ma olen seda juba väga tillukesest saati vaatanud, nii kaua kui ma vähemalt mäletan. Huvitav, mis ma omal ajal enda pisikeses peas mõtlesin, kui seda vaatasin, sest ideele ma kindlasti pihta ei saanud. Ilmselt on nad suutnud seda nii põnevalt kokku panna, et see lihtsalt haaras minu pilgu ja nii ma sinna kinni haakusin. Ehk see et Forrest selline otu oli ja kõike seletati lihtsalt ja selgelt, siis mulle kui laps see tundus normaalne ja mingismõttes tänu sellele sain aru mida nad seal rääkisid, kuigi üldine plot ja teema jäid kindlasti väga segaseks. Või noh, üldiselt lapsena lihtsalt vaatadki neid seriaale/filme ja ei mõtle konkreetselt mis see point seal nüüd on :D.  Peaasi et on põnev. Aga mida aega edasi, siis vaikselt hakkad nagu aru saama mis värk on, sest...

Oeh, täiesti uskumatu kuidas ma pole end siiani suutnud kokku võtta ja tihedamini kirjutama hakkanud. Kogu aeg mõtlen sellest, ja ei miskit. Ma nüüd tõsiselt üritan mõtted teoks teha ja kasvõi kord nädalas siiin klõbistama hakata. Ilmselt on asi keskendumises - mu pea on lihtsalt nii paganama laiali ja ei oska kuskilt alustada. Aga nagu teada värk, siis screw it all and just star with it! Mul on jõõõhkralt palju mõtteid ja stuffi mida tahaks üles kirjutada - kunagi meenutada, ning ka oma lastel lugeda lasta - et nad teaksid kus paigas ma olin ja mis mu peas keerles kui mina nende vanune olin. Tundub ju äge, eksole! See saab ilmselt minu suurimaks motivatsiooniks, do it for the kids! Igatahes, praegu lebotan juba mitmendat tundi diivanil, ja vaatan teist korda ilmselt mo üht lemparimat seriaali Riverdale. See on nii lappes ja müsteeriumeid täis, et pidin seda lihtsalt uuesti otsast peale käima panema ja kõik detailid üle vaatama. Ja ma olen veel rohkem in kui esimest korda vaadates.. w...

Üldjoontes võib kindlasti öelda, et hästi, kuid ikka ja alati saab ju paremini minna, eks. Hetkel on minu jaoks igapäevane teema ennast taas vormi viia. Või noh, esimest korda elus vast siis. Enamus teavad, et terve oma elu olen olnud peenikeste inimeste hulgas, kuid viimase poolteise aasta jooksul on toimunud silmnähtavad muutused. Võib olla on lihtsalt täitunud mu igivana soov saada endale täidlasem keha. Oh, well :D Minu enda jaoks on alati olnud nö ideaalse kehaga naised, kes on veidi täidlasemad ja kurvikamad. See teeb minu meelest naise naiselikuks ning seksikaks. See selleks. Mida ma ei osanud oodata, oli koht, kuhu hakkas seda pekikihti kõige rohkem kuhjuma - kõhu peale. Hetkel on seda veidi liiga palju ning on aeg ennast rohkem liigutama hakata. Eks ma olen olnud siin maal liiga hea elu peal ka :D. Ja muidugi liiga laisk ka. Tuleb end lihtsalt kokku võtta ja pepsi liigutama hakata ning õhtustele näksimistele head aega öelda. Just pull yourself together, girl! Aga mis...

... või siiski ei kao? Ma olen siin endamisi vahel mõelnud, et mis on aeg ? Tihtipeale ikka imestatakse, et no kuhu see aeg küll läheb... aastad mööduvad ja tuuled pöörduvad ning inimesed vananevad. Aga teate, ausalt öeldes, ega aega ei eksisteeri, see on lihtsalt tekkinud, et määratleda mingeid perioode/vahemikke. Tegelikult me lihtsalt kulgeme ühes suunas kuniks me siit lihtsalt lahkume. Reaalselt pole olemas ei päevi, kuid, aastaid, minuteid jne. See on justkui tekkinud rütm, et saaksime oma asjad tehtud. Kohati on see nagu üks suur puur, mille sees justkui kinni oleme ja milles elus püsimiseks peame ajarütmi järgima. Ainus hetk, mis reaalselt on, on olevik . Ja olevik, olevik, olevik. Minevik on lihtsalt see, mida meenutame olevikust. Ja tulevik.. see on lihtsalt ennetlus või kujutlus sellest mida tegelikult ei eksisteeri, seda lihtsalt pole olemas. Siit ka üks parimad elu motosi - ela hetkes ja naudi seda :). Aga kui poleks nö aega, mis siis juhtuks? Kuidas ma tean, millal b...

Imelised  ❤

Kell on 1:15, Miles Davis vaikselt mängib taustaks ning Seebu nohiseb köögis oma kiisuunekest. Kuna K on tööl, siis ma ei taha üksi nii vara magama minna. Tavaliselt on nii mönna koos voodisse kobida ja kaisus tuttu jääda, aga üksi ... meh, on igav. Minu üksinda olek võrdub enamjaolt sellega, et mu aju hakkab miljoneid mõtteid mõtlema ja oh jommajoo kus ta välja võib jõuda. Ta võib olla täitsa positiivne, kuid suudab langeda ka täiesti sügavasse negatiivsuse kaevu. Sealt käivad läbi igasugused utoopilised olukorrad, äriideed, tulevikuplaanid, juhtumid maailmas, õnnetused maailmas, lihtsalt ka mingid unistused, mis kunagi võiksid täide minna või siis lihtsalt kellegi teise tähelepanelikud elust, mida ma omakorda ise hakkan peas läbi genereerima.. Ühesõnaga kõik, mis on kuskilt mu silme eest, või kõrvust läbi käinud ning mulle ajju kummitama jäänud. Viimasel ajal on kuidagi läbi kõlanud mugavustsooni teema. Ja kui ma olen suutnud selle ära unustada, tuleb ikka kuskilt ringiga tagasi....

Ühel üsnagi hämaral ja vihmasel sügishommikul otsustas Kennert, et peaks ikkagi selle paganama magamistoa tapeedi välja vahetama (mitte midagi halba, ta on lihtsalt oma aja ära elanud) . Vahelduva eduga on see idee meil mõtteis mõlkunud ja nüüd oli ilmselt aeg see kätte võtta ja ära teha. Mu meistrimehed. Enne oli seal kulunud õrnroosa tapeet ja toas oli kogu aeg tohutult valge . Me oleme ise mõlemad üsnagi öö ja pimeda inimesed, seega tahtsime kindlasti, et tapeet oleks tume . Ülejäänud seinad tahtsime lihtsalt üle värvida; erinevad variandid käisid küll läbi, aga otsustasime, et teeme tumehalli . Nüüd sel hetkel tundub kõik nii sünge ja masendav eks ( mul oli ka paanika korra ), aga detailidega saab alati kõik väga mõnusamaks ja säravamaks muuta. Tundub, et Seebule meeldib ka uus tuba rohkem - nina ikka toa poole. :D Seintele on plaanis veel paar riiulit teha - saab pisikesed kaktused ja küünlaid jms huvitavat sinna panna. Ja tulukesed tulevad ka kindlasti kuhugi ;...